Evald Kiili (1997, lk 7j) „Meenutusi nelipühi ärkamisest Eestis“ võtab vaatluse alla nelipühaliikumise esimese Eesti Vabariigi ajal, sidudes kohalike koguduste töö tervikuks laiema ajaloolise taustaga. Kiil alustab liikumise põhjendamisega Apostlite tegudes kirjeldatud nelipühapäevaga, näitab usklike vaimulikke igatsusi XIX sajandi lõpul, vaimulikke ärkamisi Walesis, Indias Muktis, Los Angeleses ja Skandinaavias. Nelipühasõnum jõudis pea Saksamaalt ja Skandinaaviast pärit kuulutajate kaudu Eestimaale, nii Tartu, Tallinna, Narva, Noarootsi jne. On fakt, et esimesel Eesti Vabariigi ajal alguse saanud Noarootsi Riguldi ja hiljem Tallinna Vaba Evangeeliumi (Nelipüha) kogudused rajati ühe ja sama Rootsi misjonäri Yngve Valdemar Ölvingssoni poolt (samas, lk 37). Tema erakordne elu ja panus nelipüha liikumise edendamisel oleks väärt põhjalikumat uurimust, kuid siinkohal lühidalt mõningad faktid tema kohta.
Y.V. Ölvingsson sündis 12. Augustil 1893 Vissefjärdas Rootsis. Ta oli Hilda ja Ölving Petterssoni esimene üheteistkümnest lapsest. Ristimisel sai ta nimeks Yngve Voldemar Ölvingsson. Selline perekonnanime muutus oli siis Rootsis tavaline ja tõlgituna tähendab Ölvingu poeg (Hallman, 2013).
1914. aastal teenides Esimese Maailmasõja ajal Rootsi sõjaväes, kohtus ta usklike sõduritega ja sai usklikuks. 1918. Aastal võttis Y.V. Ölvingsson osa metodisti kiriku piiblikursusest Stockholmis kus koges Püha Vaimuga ristimist. Järgmisel aastal algasid kahe ja poole aasta pikkused teoloogia õpingud Uppsala metodisti usuteaduste seminaris. Y.V. Ölvingsson teenis kaasa nii Uppsala koguduses kui Põhja-Rootsi nelipühaliikumises.
Soovides minna Siberisse misjonäriks, ei saanud ta alguses viisat, kuid sobivat hetke oodates tuli ta Eestisse Noa-Rootsi vene keelt õppima. Seal viibides, leidsid kohalikud, et tema on just õige mees alustama palvetundide pidamist nii Riguldis, Noa-Rootsis, Vormsil kui paljudes teistes Eestimaa paikades (Ölvingsson, Mälestusi neljakümne üheksa aastasest usuelust, 1963, lk 169j).
Y.V. Ölvingsson toimetas ka ajakirja „Valgus“, mille ta 1924. aastal asutas. Selle kaudu võisid paljud usklikud saada vaimutoitu ja usulist tarkust ning julgustust. Ajakiri ilmus algusaastatel harvem, kuid hiljem 1 kord kuus 1940. aastani (Tutt, 2002, lk 34, 58).
Jättes Noa-Rootsi töö juhtimise Oskar Larsonile tuli Y.V. Ölvingsson 1925. aastal Tallinnasse ja koos kohalike nelipühimeelsete usklikega alustas koosolekute pidamist. Nii sündiski 1926. aastal alguses Tallinna Vaba Evangeeliumi kogudus (Hanson, 1996, lk 1). Järgmisel, 1927. aastal töötas ta Tartus, kuid Tallinna kogudusevanema Elof Hanssoni haigestumise tõttu pöördus pealinna tagasi, kus põhiliselt teenis kuni 1943. aastani (Brännström, 2013). Sel ajal oli koos misjonipunktide ja tööharudega koguduses üle 1500 liikme (Võitluste teedel, 1940, lk 58j).
Voldemar Ölvingsson abiellus 7. veebruaril 1927. aastal Noa-Rootsist pärit Maria Sedmaniga. Nende perre sündis 1933. aastal poeg Egon (Hallman, 2013).
Teise maailmasõja ajal peitis ta end nõukogude sõjaväe eest maa sisse kaevatud koopas, kus ta väga haigeks jäi. Saksa okupatsiooni ajal kasutas perega võimalust tagasi pöörduda Rootsi, kus teenis ka Stockholmi Filadelfia koguduses. Kartes väljaandmist Nõukogude Liidule, mida Rootsi valitsus paljude sõjapõgenikega tegi, saadeti ta koos perega 1949. aastal misjonärina Austraaliasse. Seal alustas ta kogudusega väliseestlaste hulgas ja andis taas välja ajakirja „Valgus“ (Brännström, 2013). Ernst Ader (i.a., lk 429) raamatus „Eesti usu ajalugu“ iseloomustab Ölvingssoni kui vaikset, rahulikku ja tasakaalukat meest. Olles hiljem ainus teoloogilise haridusega inimene liikumises, oli tema sõnal õpetuslikes küsimustes kaalukas väärtus. Nõupidamistel ja aruteludel olid Ölvingssoni sõnavõtud lühikesed, kuid läbi mõeldud ja sisukad. Eraldi tuleb mainida tema tähtsust vaimuliku kirjamehena. Lisaks ajakirja „Valgus“ toimetamisele andis ta välja Piibli ajakirja (1930-1931), „Võidulaulud“ (1935) ja koostas Piibli sõnaraamatu (1931).
Tekst on väljavõte Tanel Usina EMK Teoloogilise Seminari lõputööst “Tallinna Nelipühakogudus Eelim ajaloo süstematiseerimine ja kogumine” (2013)