Eelimi koguduse lugu
Eelimi kogudus sai alguse 1926. aastal Tallinnas, kui Rootsi päritolu evangelist Yngve Valdemar Ölvingsson koos nelipühaliku usugrupiga alustas kuulutustööd. Esimene koosolek toimus Pikk tänava tantsukooli saalis, hiljem koliti suuremasse ruumi Mardi tn 15. Kogudus kasvas kiiresti ning juba asutamisel kuulus sinna 102 liiget. Aasta hiljem oli liikmeid juba 315.
Koguduse vaimulik areng oli tugev, iseloomulik oli hingede võitmise ind, mis väljendus evangeeliumikuulutuses, vaimuandide ilmnemises ja imetegudes. 1931. aastal osteti kogudusele uus palvelahoone Tatari tn 52, mis sai nimeks „Eelim“. Seal kogeti suurt vaimulikku kosutust – toimusid ristimised, evangeelsed konverentsid ja koosolekud, kuhu tuldi ka välismaalt.
Oluline osa oli ka piiblikoolil (1926–1943), kus õpetati vaimulikke ja evangeliste ning toimusid avalikud koosolekud. Koguduse töö laienes üle Eesti, 1937. aastaks oli liikmeid 1350. Toimusid ka venekeelsed teenistused ja anti välja venekeelne ajakiri „Cвет“.
1930ndatel seisid nelipühakogudused silmitsi riigivõimu survestamisega – kehtestati piiranguid ja nõuti liitumist ametliku kirikuliiduga. Vaatamata survele jäi kogudus kindlaks oma põhimõtetele. Koguduse liidrid kogesid nägemusi ja prohveteeringuid, millest mõni ka täitus (nt Konstantin Pätsi võimu üleandmine venelastele).
Eelimi kogudus oli tuntud elava usu, palve, Püha Vaimu tegutsemise, ühise kogukonnatunde ning aktiivse misjonitöö poolest. Aastate jooksul sai seal päästetud ja ristitud sadu inimesi. Kogudus oli avatud koostööle ka teiste kogudustega ning tegi tööd nii laste kui täiskasvanutega.