Tallinna Nelipühakogudus Eelim vaimuliku töö ülevaade Tatari tn. 52 hoones

Voldemar ja Maria Ölvingsson

Voldemar ja Maria Ölvingsson


„Jumala veesooned on täis vett“ just nende sõnadega alustab toonane Eelimi koguduse vanem Valdemar Ölvingsson ülevaadet koguduse vaimulikust arengust ja Jumala tööst artiklis ajakirjale Valgus, mis on ka antud ettekande materjalide allikaks. See ajakiri asutati 1924. aastal Haapsalus hilisema Eelimi koguduse pastori Valdemar Ölvingssoni poolt, kelle abiliseks oli Aleksander Söderlund. Ajakiri sai Eestiaegse Nelipühaliikumise üheks vaimulikuks tugisambaks. Selle sisu oli nii evangeelne kui ka õpetuslik. Samuti andis sama kirjastus välja ka muud vaimulikku kirjandust: Piibli sõnaraamatuid, pühapäevakoolile mõeldud materjale, lasteraamatuid, traktaate ja muu seas sai sealt osta ka postkaarte.

Samuti pärineb ettekande info ka juba olemasolevatest Eelimi koguduse ajalugu käsitlevatest trükistest. Kuigi meil on täna Eelimi kiriku 82. aastapäev, heidame ettekandes põgusa pilgu nii koguduse algusaastatele kui ka aastatele nende uues pühakojas.

Meie Tallinna koguduse asutamine toimus Rootsist Eestisse elama asunud evangelisti Yngve Valdemar Ölvingssoni eestvõttel.

Noarootsis elades oli tema töö põhjustanud vaimuliku ärkamise. Jättes selle töö juhtimise Oskar Larssonile tuli ta 1925. aastal Tallinnasse. Koos grupi nelipühalike vaadetega usklikega üüris ta tantsukooli saali Pikk tn. 60. Kuulutustöö oli vaatamata kitsastele oludele väga tulemuslik. Valdemar Ölvingsson toob välja ühe põhjuse, mis pani inimesi kokku tulema ja Jumala liikuma:“ Pean ütlema, et HINGEDE VÕITMISE IND iseloomustas usklikke Eestis. See oli põhjus, et töö kasvas, moodustati kogudusi ja ehitati palvemaju. Vaimuliku liikumise vastased ei saanud edasiminekut takistada.

Peagi üüriti endale endises II Baptisti koguduse palvelas Mardi tn. 15 suuremad ruumid, kuhu tulid kokku sajad inimesed ning paljud neist said päästetud ja Püha Vaimuga ristitud. Koguduse asutamiskoosolek toimus 2.02.1926. a. Kogudus sai nimeks Tallinna Vaba Evangeeliumi Kogudus ning sinna kuulus asutamise hetkel 102 liiget. Koguduse töö oli õnnistusrikas, avaldusid vaimuanded ja toimusid pöördumised. Koguduse esimeseks aastakoosolekuks oli liikmete arv enam kui kolmekordistunud, s.o 315 inimest.

1926. aasta augustikuu Valguses kirjutab tollane pastor koguduse asutamise põhimõtetest. Kokkuvõtlikult artiklit refereerides, ta kirjutab, et meile on väga tähtis Issanda mõtteid ja kavatsusi tundma õppida. Kui meie õnnistust saada tahame, et teistele õnnistuseks olla, peame meie elama ja töötama Issanda tahtmise järele. Kui meie kogudusi asutame, peab see toimuma Jumala sõna kohaselt. 1. Aj 28:19 kohaselt sai ka Saalomon õpetuse Issanda käest templi rajamiseks.

Inimesed ütlevad, et isegi piibliajal ei olnud kogudus ideaalne. Kuid kõigi nende vigade juures tegid apostlid, mis võimalik, et kogudus võiks saada oma õige kuju. Fl 1:6 ütleb Paulus: Olen selle peale julge, et see kes teie sees on alanud head tööd, selle ka lõpetab Jeesuse Kristuse päevani.

Siiski igatseme, et kogudus võiks olla oma kohal. Miks ta ei ole? Inimesed ei taha järgida Püha Vaimu juhatust. Püüavad seda asendada väliste ehitiste ja toimingutega. Aga kus on tulised palved, võitev usk, vaimuannid, imed?

Mis peavad olema Kristuse koguduse tundemärgid?

  1. Koguduse liikmeteks on ärganud ja pöördunud inimesed.
  2. Liikmed on ristitud usutunnistuse peale.
  3. Kogudus on vaba ja Isandaks on Kristus.
  4. Koguduse juhid peavad olema Püha Vaimu poolt juhitavad.
  5. Kristuse koguduse liikmed usuvad Piiblit kui Jumala sõna. Usuvad uuestisündi ja ümberpööramis vajadust, ristimist veega ja ristimist Püha Vaimuga, kogudust ja kogudusekorraldust Kirja järele. Usuvad Kristuse tulemist ja igavest elu.Ei mitte, et ma oleksin seda kätte saanud, ehk ma oleksin ju täieste valmistatud, aga ma nõuan seda taga, kas ma võiksin seda kätte saada, mispärast Kristus mind on kätte saanud. Fl 3:12.

1926. aastal rajati koguduse juurde ka piiblikool, mis töötas tulemuslikult 1943. aastani. Selle töö kaudu varustati vaimuliku tarkusega paljud uued ja vanad sõna kuulutajad ning evangelistid, kes rajasid üle eestimaa mitmeid tööpunkte ja kogudusi. Loengud olid praktilised ja julgustava sisuga. Õpetati ka homileetikat, ehk kõnelemiskunsti, psühholoogiat, kirikuajalugu jm. Samuti jagati elavaid piiblitõdesid ja kosutavaid tunnistusi. Mitmed saatsid hiljem tagasisidet ning nimetasid piiblikoolis veedetud aega aulisteks päevadeks. Piiblikooli raames toimusid ka evangeelsed koosolekud, kus paljud hinged leidsid oma Õnnistegija ja Jumala lapsed said uuendatud Püha Vaimu väe läbi.

Kuna Vaba Evangeeliumi koguduse töö kandis head vilja. Inimesi sai päästetud, ristitud, Püha Vaimuga täidetud ja ka terveks, siis jäid renditav palvemaja väikeseks.

Valguse 1931. a jaanuarikuu teadetest võime lugeda, et „Tallinna Waba Ewangeeliumi kogudus lõpetab aastavahetusel oma tegevuse Mardi tn.15 ja jätkab seda edasi oma uues palvelas, mis asub Tatari tn. 52, endine adventistide palvela, mille kogudus omale ostnud.“ Veebruarikuu numbris lisatakse: „Peale tarviliku remondi võisime vanaaasta õhtul esimest korda koguda oma uues koguduse kodus. See tegi meile suurt rõõmu, et Issand meile suurema ja parema kodu on annud, kus me tema pale ees uut aastat võisime vastu võtta. Mitmed sõbrad olid maalt pealinna tulnud, et meiega ühes Jumalat kiita Tema suurte heategude eest. Issand oli ka Helsingist saatnud meie venna Eino Mannineni kuulutama päästmise sõnumit. Mitmed tulid ka eestpalvele ning said päästetud. Uue aasta esimesel päeval oli ka ristimine, mil 6 hinge Issanda jälgis astusid ristimise hauda.

Eelim seest 1920ndatel

Eelim seest 1920ndatel

Detsembris 1931 kirjutab vend Waldemar Ölvingson aastaaruandes, et: „Esimest aastat uues palvelas on Issand iseäralikul viisil õnnistanud“. Ta ütleb, et uus palvela on meile olnud otsekui „Eelim“, kus oleme palju jahutust ja kosutust saanud. Palju õnnetuid ja eksinuid hingi on Päästjat vastu võtnud ja kodu leidnud. Wiimane ristimine oli 6. detsembril, kus 17 õnnelikku hinge said Kristuse surmasse maha maetud. Kiitus Jumalale! Veel saadeti mõned noored sõbrad esimest korda välja Jumala tööpõllule ning koguduse töötegijate arv kasvas jõudsasti. Ühes teises sama aasta kirjatükis avaldab ta:“ Iseäranis on olnud möödunud aasta viimane pool meile kui kosutus Eelimi palmide ja veeallikate juures; seepärast otsustas kogudus oma palvela nimeks panna „Eelim“. Esimese aasta jooksul uues palvelas liitus kogudusega 174 inimest.

V. Ölvingsson oma hilisemates meenutustes kirjeldab, et kui nad ostsid uue palvela said nad naabriks politsei neljanda jaoskonna. Heanaaberlikkus kestis niikaua kui seal oli usklik politseikomissar. Ta avas jaoskonna aknad ja kuulas heameelega laule ja Jumala kiitmist. Rahurikkujad ei saanud sel ajal kogudust tülitada. Varsti sai ta ametikõrgendust ja tööposti võtis üle uus komissar, kellele ei meeldinud vaimulk laul ja palve. Tema pani jaoskonna aknad kinni kui Eelimi aknad lahti olid. Kogudusele tehti ka hoiatus mitte rikkuda naabrite rahu. Korduvad hoiatused politseivalitsuse poolt ei vähendanud nelipühalaste juubeldamist. Sellepärast tuli isegi läbirääkimisi siseministri abiga.

Kui Eesti Vabariigis usulisi tingimusi hakati kitsendama, kästi pastoril siseministreeriumi poolt, esiteks liituda kirikuliiduks, sest nelipühakogudused olid üksikkogudused. Samuti kästi koguduses ära keelata keeltega rääkimine ja tervendamine, siis saavat nad edasi tegutseda. Üldse pidi nelipühaliikumine olema kahjulik kogukonnale. Pastor Ölvingsson vastas: „Härra minister teie nõuate liiga palju. Ma elan Tallinnas ja ei või takistada keeltega rääkimist Saaremaal. Ma tean, Teil on võim lõpetada meie koguduse tegevus ja kinni panna meie kirikud, aga politseivõim ei või lõpetada nelipühiliikumist, sest see on vaimulik liikumine, mis elab üle Teid ja meid.“

Asjalood läksid nii kaugele, et 1936. aastal tahetigi nelipühakirikud sulgeda ja varad riigistada. Siiski võtsid vennad Evangeeliumi Kristlaste Koguduste Liidust nelipüha kogudused enda organisatsiooni liikmeks ja nii oli võimalus neil edasi tegutseda.

Igal aastal peeti Eelimi kirikus vaimulikke konverentse, mis olid tihti nädalavahetustel ja kuhu oodati vendi-õdesid nii kodumaalt, Lätist kui ka Soomest. Pühapäeval peeti järjest kolm koosolekut – kell 9, kell 4 ja kell 7. Ka koostöö teiste kogudustega üle Eesti oli hea.

Eelimi pühapäevakool 1933. aastal

Eelimi pühapäevakool 1933. aastal

Pühapäevakoolide töö oli jõuline ja edukas koguduse igas osakonnas. Eelimis käivate pühapäevakoolilaste arv ulatus sadadesse. Tegutses rohkearvuline koor. Eelim ei organiseerinud eraldi noortetööd, ent noorte suhtarv oli siin suurem kui mõneski teises koguduses. Toimiti nii nagu perekonnas – vanad ja noored koos.

Neil aastail laienes Eelimi koguduse töö paljudesse mandri-Eesti paikkondadesse. 1937.a-ks suurenes koguduse liikmeskond üleriigiliselt 1350-ni.

1932. aastal alustati venekeelsete koosolekute pidamist. 1933. aastal hakati välja andma venekeelset ajakirja Cbet (Valgus).

Igal aastal said päästetud ja ristiti kogudusse sadu inimesi. Ristimisteenistusi oli mitu korda aastas ja mõni neist kestis teinekord neli tundi. Siia lugeda „Ühe õe läbielamine (Valgus 08.1926)

Ühte 1932. aasta ülestõusmispühade hommiku teenistust kirjeldatakse ajakirjas Valgus järgnevalt: 1. Pühal kogunesime kell 6 hommikul. Palvela oli rahvast täis. Rohkem kui 40 tunnistasid oma Päästjast. Pühade ajal said paljud päästetud. Kiitus Jumalale!

Koguduse misjonitöö edenes samuti. Misjonärid pidasid kogudusega elavat sidet. Misjonär vend G.Bergmann kirjutab: „Kui teie seal õed-vennad, ööd kui päevad palute meie pärast, siis on meil SIIN SEDA VÄGE TUNDA, sest palve käristab taevad lõhki ja tungib ISA TROONI ette, ja toob tuld alla, mis vana hoone ära põletab ja uue maja üles ehitab, kelle alus on kalju „Jeesus Kristus“. Kõik misjonärid kuulutasid täit evangeeliumi päästmisest, Püha Vaimuga ristimisest ja usupalvete läbi tervekssaamisest, „sest Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“(He 13:8) Ja Issand õnnistas nende tööd eestlaste, rootslaste ja venelaste seas.

Ajakirjas Valgus ilmus ka sütitavaid inimeste tunnistusi Jumala Vaimu elu muutvast puudutusest.

Issand rääkis koguduses ka prohvetlike kõnede ja unenägude kaudu.

Eelimi koguduse juhatuse liige ning kuulutaja vend Julius Peramets sai 1933 aastal erilise nägemuse, mis täpselt täide läks. Nii kirjutab oma raamatus tema hea sõber Evald Kiil: Kui Julius mulle ukse avas, ütles ta kohe: „Evald, minul on sulle suur uudis öelda: “Konstantin Päts saab jälle riigivanemaks ja tema annab Eesti Vabariigi venelaste kätte. Paar päeva tagasi ühel hommikul ma nägin, et Konstantin Päts seisis ühe kõrges auastmes oleva punaväe ohvitseri ees ja Pätsu käes oli suur võtmekimp ja mulle öeldi, et need on Eesti Vabariigi võtmed. See punaohvitser nõudis neid võtmeid nüüd omale ja K. Päts andis need sellele punaohvitserile.“ See sõnum ehmatas meid mõlemaid. Juba samal sügisel sai K. Päts jälle riigivanemaks, sellejärele presidendiks ja siis arenesid sündmused, nagu Jumal oma sulasele oli ilmutanud. Konstantin Päts sunniti väevõimuga meie vabariigi „võtmed“ üle andma venelastele.

On teada ka prohveteering Eelimi kirikus, kus kuulutati ette, et Oleviste kirikus puhkeb vaimulik ärkamine. Sel ajal oli seda raske uskuda, sest seal käis koos väike saksakeelne kogudus. Kuid ajad muutusid ja 70-80-ndatel toimus Olevistes üle Nõukogude Liidu tuntust kogunud Effataa ärkamine.

Mis me siis võime järeldada? Jumal on seisnud oma Sõna taga ning tunnustähed ja imed on järgnenud neile usklikele, kes Teda usus ning tões ja vaimus appi on hüüdnud. Usupalve ja Jumala Vägi olid selle perioodi märksõnadeks. Õnnistused on osaks saanud neile, kes välja jagavad. Ja seda tehti ka Eelimi koguduses. Kuulutati elavat Jumala sõna, palvetati ning imeteod ja tunnustähed olid tagajärjeks. Samuti kanti hoolt vaeste eest ja edendati Jumala riigi tööd üle Eesti kui ka välismaal.

Selle ettekande sobib lõpetade Valdemar Ölwingssoni 1933. aastal ajakirja Valgus lugejatele kirjutatud uue aasta tervitusega, mis ka tänasesse päeva hästi sobitub.

„Pidage aega kalliks“ ( Ef. 5:16) Peame aega kalliks pidama, sest see on viimane aeg – ehk küll paljud seda ei usu – mis on Noa ja Loti sarnane. Meie aeg on tantsu ja pidude, mässude ja tapmiste aeg. Kristuse vastane valmistab oma riiki. Asutatakse jumalasalgajate ühinguid siin-seal. Elavat Jumalalt teotatakse ja kultuuri ülistatakse. Ent kultuur ei või Jumalat asendada. Rahvaste ajalugu näitab seda selgesti. Tõsine ristiusk võib inimesi valgustada, sest Piibel, ristiusu põhiseadus, räägib Temast, kes on Maailma Valgus. Meie tahame ka Teda ülistada, kes võib õnnetuid inimesi õnnelikuks ja õndsaks teha. Oo, kui hea, et Jeesus võib kõiki probleeme ja keerdasju lahendada! Lootes Tema peale, läheme uuele aastale vastu rõõmsa südamega.

Koostanud Katrin ja Tanel Usin dets.2012